Seda aastaid endas kandes mõistsin, et tal on tuline õigus. Tihti arvatakse, et pink ja reha selle all on samaoluline kui hauakivi. Ei ole. Pink on oluline kui seda vajatakse. Pink kannab edasi traditsioone kui me ise traditsiooniliselt toimetame.

Hauaplats on koht, kus suheldakse esivanematega, kus istutakse, mõtiskletakse. Kalmistupäeval saadakse omastega kokku, juteldakse, võetakse ühiselt einet. Iidsed ohverdamiskombed elavad sel moel edasi.

Algselt on matusesöömingut peetud surnu “uues” kodus, haual. Ajapikku kujunes sellest surnu mälestussöömaaeg kusagil mujal, näiteks kodus. 1428. aastal kaevatakse kirikupäeval Riias, et eestlased peavad tihti kirikuis ja kalmistuil söömapidusid surnuile (Loorits 1990: 73). Ülima tõenäosusega oli tegemist vanade liivimaalaste ehk lõunaeestlastega. (Kõivupuu” Rituaalsed toidukorrad ajaloolise Võrumaa matusekombestikus)

Marju Kõivupuu: “Õigeusklikel on kirikupühadel koos suguvõsaga rituaalne kalmul söömine kalmistukultuuri lahutamatu osa, sellepärast on ka pink ja lauake nende hauplatsi kujundamisel tähtis. Kalmistu on olnud nii noorte kohtamis- kui kohtumispaigaks. Samuti on põlispuude rüppe peitunud rahulad pakkunud võimalusi igavikulisteks mõtisklusteks.”

Mulle meeldis kalmistul väikese lapsena istuda. Kui ema hauale kaasa pidin minema, siis ma enamasti istusin seal, kõlgutasin jalgu, mõtisklesin ja esitasin küsimusi. Panin tähele, et ükski vanem inimene, kellega kaasas käisin, ei istunud. Töö tehti ära, süüdati küünlad, seisatati hetkeks ja mindi järgmiste haudade või koduste toimetuste juurde tagasi.

Mujal maailmas ei näe haual pinke. Moodne kalmistukultuur näeb ette, et kalmistu on park või dekoratiivne lillepeenar, kuid see toob kaasa kohalikest traditsioonidest võõrandumise.

Lihtne ja tagasihoidlik pink Rahumäe kalmistul ning huvitav muruvaibake pingi ees

Kalm ei ole prügimägi.

Kui pink on, siis olgu korras ja kasutatav. Pink ei tohi silma riivata. Pink peab olema maitsekas ja proportsionaalselt kooskõlas hauaplatsi suurusega.

Väikesele kalmule ei sobi suur pink. Samuti ei sobi hauale silmatorkav pink. Kui seda tagada ei suuda ja pinki nagunii ei kasuta, siis pigem loobuda.

Suvel oli meeldiv võimalus valmis meisterdada ka üks täislahendusega hauaplats.

Tegin kujunduse nii platsile kui uuele kalmumärgile, pakkusin välja lahenduse vanale kivile, organiseerisin kivitööd ja tegin haljastuse. Klient on rahul ja mina olen ka rahul ning õnnelik.

Tore oli see, et taimi, mis kõige enam iseloomustasid kadunukest ja sobisid antud keskkonda ning meeldisid ka tellijale, sai sel aastal puukoolist keset suve ka osta. Ja koostöö kivimehega sujus nagu valatult. Vana kivi, mis kliendile ei sümpatiseerinud, ei visanud ma ära vaid planeerisin üheks asteplaadiks, mis kokkuvõttes säästis raha. Äärekivi ja asteplaatide valiku ning töötluse määras hind.

Minu meelest sai ilus, mida teie arvate?

Vaata minu kujundusi siit

Puud vaikusesse tardunud on talveks,
nad varjudega puudutavad maad.
Ma sõbra kalmu juures peatun palveks
kui taevavõlvil tähed säravad.

Siis küünlatulukesi aknalaual
ka kodusoojus helendama lööb,
õrn tähesära armastuse haual
kui hingevalgus helgib läbi öö.

Sel ööl sa kuuled tulijate sammu
ja märkad puude varjus ootajaid.
Taas kordub see mis ununenud ammu,
näed silmi teelt su poole vaatavaid.

Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks,
sel ööl ei seata riivi koduust.
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks,
sel ööl käib ringi palju igatsust.

Saan oma leinavalust teada anda
kui lilleõit su kalmu peale säen.
Võin oma palveid veelkord üle anda,
on hingedele selleks jäetud päev.

Pühakutepäeva õhtu Poola surnuaias. Eestlased on küünalde süütamisega tunduvalt tagasihoidlikumad, aga hingematvalt ilus on kalmistul siiski.

“Hingedeajal peaksid olema vaiksed ja udused ilmad. Kui hingedeajal on tuuline, on hinged rahulolematud”, kirjutab Maavalla Koda.

“Selleks, et puud suudaksid uuesti ellu ärgata, peavad nad pimedusest läbi minema ja külma käes näpistada saama, jutustab Mikk Sarv ja lisab, et Hingedepäev, aga ka mardi- ja kadripäev on aeg, mil tuleb hakata uskuma kevadesse. “Tuleb mõttes käia läbi elumerest ja leida ilusad eredad unistused ning lootused”.

Kaunist hingedepäeva ja -õhtut-ööd!

Ehk on praegu see aeg, et tempo maha võtta ja lähedaste puhkepaigad korda teha.

Taimede hingellu tungides avastad oluliselt suurema valiku ja väljavalitute eluiga on palju pikem.

Sobiv kujundus

Kõigepealt tuleb üle vaadata hauaplatsi üldine ilme, sest liigne värvikirevus ja platsi killustatus ei mõju hästi. Eelistada tasub lihtsat kujundust ja looduslikku stiili, valida paar sobivat taimeliiki ja leida kattematerjal, milleks võib olla nii kivi, kild, liiv kui ka pinnakattetaim või paar neist. Samuti tuleb ette võtta kalmukivi puhastamine või uuendamine.

Mustrit luues lähtu hauaplatsi suurusest, pinnareljeefist, kalmukivist (või kividest) ja selle kujust. Vanad raudristid too kindlasti esile, mitte mingil juhul ei tohiks neist loobuda. Surnuaias tasub ringi vaadata, et noppida asjalikke lahendusi, aga kõiki ideid ei saa ühel kalmul rakendada. Nii mõnelgi kalmistul on välja kujunenud oma stiil näiteks hauapiirde materjali suhtes ja seda tasub järgida. Kindlasti tuleb arvestada kõrval oleva kalmuga, et vältida tehtud töö rikkumist vale taimevaliku või rajamisvigadega.

Eelista püsikuid

Õitsvate üheaastaste taimede asemel võib julgelt rohkem kasutada püsililli ja lehtilutaimi. Soovi korral saab püsikute sisse jätta vahetatavate üheaastaste lillede istutusala. Püsitaimedega saab luua vahelduva pildi ja kujundada vahvaid mustreid.

Ettevaatlik peab olema aga kogustega, parem ühte taime palju, kui et palju erinevaid liike. Püsitaimedega kalmu katmine on hulga hooldusvabam ja kokkuhoidlikum lahendus.

Taimed on vahel uskumatult leplikud, aga et vältida ebameeldivaid üllatusi, tuleb valikut tehes arvestada kalmu pinnase- ja valgusoludega. Mis kasvab savisel, ei edene liivasel, mis armastab päikest, saab niiskes varjus kiiresti otsa. Tihti võtab taime mitte külm vaid niiskus või kevadine päike.

Tamm pane parem lagedale aasale

Kalmistule ei tohi tuua juurevõsu ajavaid taimi nagu näiteks harilik sirel, lumimari, kitseenelas. Kui kalmul puudub betoonpiire, siis kiiresti laiutama kippuvate pinnakattetaimede nagu igihali, metsmaasikas, sõnajalg, piibeleht, kasutamine ei ole mõistlik kuna need võivad vallutada ka naaberhaua. Metsmaasikas ja igihali on uskumatud ronijad ja nende vaoshoidmine on üsna tülikas isegi piirdega kalmul.

Tihti ei osata puu ja põõsa suurust ning kasvuiseärasusi ette kujutada isegi koduaias. Kadunukese lemmiktaimega võivad hiljem vaeva näha nii teie järglased kui naaberkalmu hooldajad. Suuri puid kalmistule istutada ei tohi, ka siis, kui arvate, et lõikate neid hoolega. Mis saab siis, kui teie enam ei jaksa või kui teid enam pole?

Kalmistule sobivaid taimi on palju

Kalmistu ekstreemoludes kõige lepilikum taim on näiteks siberi valdsteinia, bergeenia, tiarell, varjukivirik ja roomav kukehari. Punane kukehari annab seemnest isekülvi ning seetõttu vajab õigeaegselt õite ära lõikamist, muutudes muidu umbrohuks. Siberi valdsteinia, tiarell ja bergeenia on igihaljad pinnakattetaimed varjulisematesse paikadesse. Valdsteinia kannatab ka päikest. Kukeharja sorte on mitmeid ja need sobivad katma päikesepaistelist liivast kalmu, aga näiteks roomav kukehari edeneb ka varjulises kohas õitsedes siis vähem. Põõsasmarana õitevahtu jagub külmadeni kui koht on päikeseline. Hosta tunneb ennast jälle täislehes puu all kenasti.

Sibullilli, nagu näiteks krookuseid, nartsisse, siniliilia valgeõielist sorti ja lumikellukesi tasub julgelt kasutada suurte lehtpuude alustel haudadel. Taimede tärgates pole puudel lehti ja sibullilled saavad vajaliku valguse kätte. Hiljem pääseb mõjule pinnakatte- või naabertaim ja sibullille lehed varjuvad selle alla.

Päris hooldusvabalt taimedega kalmu kattes ei pääse, aga õigeid valikuid tehes hulga mugavamalt küll.

Ilmunud Targu Talita, Aialeht