Kõik ilus siin ilmas sünnib enamasti valu ja kannatuste kaudu ning sellepärast pole vaja kriise karta.
Pigem võtta kriisi liikumapanev jõud tänutundega vastu ja lasta valul loovat tööd teha.

Kriisid on lahutamatu osa inimelust, mille läbi on võimalik kasvada ja areneda. Me ei oska arvata,
et ka lapse sünd, abiellumine või loteriivõit võib meid viia kriisi, millega tuleb eraldi tegeleda.
Rääkimata haiguspuhangust, mis tabab riigi järel riiki…
 
Tervet elu võib vaadelda psüühiliste kriiside jadana, kus on võimalik valida tervise ja haiguse vahel.
Kui me seda teadlikult ei tee, on kerge oma elu hävitama hakata. Muutused võivad väljenduda nii
tegudes kui mõtetes. Sageli inimene ei taha muutuda, talle meeldib vanast kinni hoida, sest nii on
turvaline. Paraku see pikendab stressi, tekitab tervisehädasid ja lükkab uut elukvaliteeti edasi.
 
Kriisiprotsessiga tegelemine on eriti oluline last ootavate või hooldavate täiskasvanute puhul, nii
saab laps endale lapseks olemise võimaluse, eeskujumudeli ja terved ning vaimselt tasakaalukad
vanemad. Kui vanemad ei suuda oma probleeme lahendada, kaob lapsel turvatunne, ta tunneb
ennast süüdlasena, ei saa muretult mängida ega täiel määral areneda.

Kriis tabab sageli ootamatult, aga kriisiks saab ka ette valmistuda, nn. abielulahutus, lemmiklooma
või vanavanemate surm, laste suureks saamine ja kodust lahkumine.. Kuid mis tahes
ettevalmistamine ei kaitse trauma eest, sest me ei suuda ette kujutada oma tundeid, kui me pole neid
vastavas situatsioonis kogenud. Vahel võib ettevalmistamine vastupidise tulemuse anda,
kujuteldava kriisiga harjutakse ja näiteks võib mehe surma kartnud/ette kujutanud naine soovida
lahutust, kui mees peale ohtlikku tööd või hobi koju naaseb. Ka suhte purunemise hirmus elamine
võibki selle esile kutsuda. Kriisi kogemine võib anda signaali, et loota saab vaid iseendale, usaldada
ei saa mitte kedagi.
 

Kriisis olemine ja välja tulemine väljendub inimestel väga erinevalt. Mõni soovib vaikida, mõni
rääkida, mõni hakkab ennast mõne sotsiaalse pahega hävitama, mõni tõmbub eemale, mõni põgeneb
töösse, mõni välismaale, mõni teeb elu muutvaid otsuseid.. Šokiseisundis muutub aktiivsustase,
esineb agressiooni, puudub otsustusvõime.. Kaotus võib välja lüüa hirmuna, tekitada armukadedust,
paanikat, tähelepanuvajadust, vägivalda, endasse sulgumist, süütunnet, alaväärsuskompleksi, häbi,
enesepõlgust, kurbust, viha, enesetapumõtteid.. Kui kriisist välja ronimise kõik katsed luhtuvad,
langeb inimene abitusseisundisse, millega kaasnevad madal enesehinnang, passiivsus, lootusetus.
Stressi tugevus sõltub ka isiksuseomadustest.

Samad tunded, samad perioodid võivad esineda ka aitajal, eriti juhul, kui aidatav on lähedane
inimene. Aitaja peab olema valvel, et ta ei abistaks seal, kus abi ei vajata ja meeles pidama, et kõige
tähtsam on otsida ja toetada kriisisolija enda olemasolevaid ressursse ning otsida teisi inimesi, kes
võiksid talle toeks olla. Olla olemas, kuulata, pakkuda materiaalset tuge ja abi praktilistes
tegevustes.

Selleks, et puud suudaksid uuesti üles ärgata, peavad nad pimedusest läbi minema ja külma käes
näpistada saama.

Mõtteid saadud:
Haamer, N. Laps perekriisides.
Kursuse „Kogemusnõustajate koolitus 2020“ õppematerjal.
Kriisi kulg skeem
Orav, K. Stress.
Sarv, M. On hingede aeg
Soots, A Kriis ja kriisisolija abistamine. Õppematerjal haige hooldajatele.
Tall, K. E-kursus “Kriisipsühholoogia (P2AV.TK.475)“.
Tiitus, M. Aukartus valu ees. Eesti kirik.