Hauaplatsi puhastamine umbrohust

pinnase puhastamine

Kes hauaplatsi korrastama läheb, lükaku kübar kuklasse ja võtku taburett kaasa ;)

Kalmu korrastamisel on kõige tähtsam töö pinnase puhastamine, sest see paneb aluse edaspidisele hooldusele. Kui algul veidi vaeva näha, on hiljem muretu.

Kaevake maa vähehaaval labidalehe sügavuselt läbi ja võtke välja kõik umbrohujuured. Tehke pinnas lausa piinlikult puhtaks.
Paratamatult jääb mulda umbrohuseemneid, kuid need saab ära noppida, kui nad pärast idanemist tõusmed on välja ajanud. See tähendab, et peale kalmu korrastamist tuleb hooldamas käia 1 kord aastas.

Kile ja geotekstiil umbrohtumist ära ei hoia, sest ka nende peale pandud pinnasesse lendab umbrohuseemneid.

 

peale haljastust

Oleneb taimest ja istutustihedusest, aga reeglina katavad pinnakattetaimed platsi 2-3 aastaga. Platsi ilu saab aga nautima hakata juba peale korrastamist. 1 kord aastas kalmistul käia täiesti piisab ja ebameeldiva rohimisega enam tegelema ei pea. Välja on vaja tõmmata mõned vahtra ninad, tillukesed võililled jms tülinad ning multšida taimi hea seemnetevaba mullaga.

 

 

 

Graniitkillustiku puhul on 1-2 esimest aastat täiesti hooletu, aga juba 4. aastal tuleb kõik uuesti teha, kui puude alust platsi korralikult hooldamas ei käi. Hooldus tähendab aga väga tüütut ja aeganõudvat sodi nokkimist kivide vahelt, sest sarnaselt liivaplatsi riisumisele sodi kätte ei saa. Vaata näiteks fiboga kaetud umbrohtunud platsi siit. Killustiku puhul saab vaeva vähendada lehepuhuriga, aga paljud puhuriga kalmistule lähevad? Seepärast õigustab graniitkillustik ennast vaid lagedal kalmistul. Päikesepaistel kasvab aga nii tohutult palju kuivalembi taimi, et taas tundub see teematerjal mõttetu.

 

okas võib kukkuda taime vahele ja sinna jäädagi

Kui plats asub suurte puude all või vahetus läheduses, siis graniitkillustiku pealt on sodi koristamine väga tülikas ja aeganõudev. Kõike ei saagi kätte. See, mis jääb, muutub üsna kiiresti umbrohuseemnele sobivaks pinnaseks.

Ka liivaselt pinnalt on okaste kätte saamine üsna tülikas. Taime vahele võib okas aga kukkuda ja sinna jäädagi ;)

 

Uskumatu lugu nende puudega

puu kasvab raudaeda sisse

Ma armastan puid, aga puud, mis on seemnest kasvama hakanud ja teevad suurena kahju ümbritsevale, tuleb viivitamatult maha võtta. Seetõttu arvasin ka, et puu, mis kalmistul õige pea raudaeda sisse kasvab, tuleb enne hauaplatsi lõplikku korrastamist maha võtta.

Teatavasti ei tohi suuri puid loata langetada ja seetõttu tuli linnavalitsuse poole loa saamiseks pöörduda. Linnavalitsuses aga soovitati mu kliendile raudaed hoopis edasi tõsta. Jah, nihutada kõrvalhauale. Mina sellise tobeda ettepanekuga muidugi ei rahuldunud ja et asi kiiremini laheneks, helistasin Muinsuskaitseametisse ja küsisin arvamust.

Oli õnn, et kalmistu on muinsuskaitse all ja nüüd väike lootus, et asi laheneb suveks. Lisan väljavõtte Muinsuskaitseameti kirjalikust vastusest linnavalitsusele: “Piirdeaedade nihutamine ei ole kalmistul lubatud ega põhjendatud. Piltide järgi on tegu kultuuriväärtusliku aiaga, mis peab säilima. Antud juhul ohustab nimetatud puu väärtuslikku metallaeda ning seetõttu soovitame puu maha võtta. Vajadusel tuleb kokku kutsuda komisjon, kes hindab eelnevalt ohtlikke ning hauatähiseid ja –piirdeid ohustavate puude raied kalmistul. Komisjoni kokkukutsumise vajadusest palume teavitada Muinsuskaitseameti maakonna vaneminspektorit.

Raie tingimused. Puu maha võtmisega ei tohi vigastada lähedalolevaid hauatähiseid ega hauapiirdeid.”

 

Järgnevalt üks näide ühelt teiselt kalmistult, kus puu juba ongi aeda sisse kasvanud.

puu on piirdeaiast läbi kasvanud Raadi kalmistul tänava ääres

Killustiku ja fiboga umbrohtu ei tõrju

Paljudele ehk juba kogenud haljastajatele pole mingi uudis, et kile või peenrakangas, killustik või kergkruus umbrohtu ära ei hoia. Plats umbrohtub sel lihtsal põhjusel, et umbrohi levib ka seemnetega ja killustiku vahele koguneb ka hea hoolduse korral ikka (õie)tolmu, okkaid jm prahti, mida kõike ei ole võimalik kätte saada. Üsna pea see kõduneb, muutudes huumuseks ehk mullaks, millel omakorda kinnituvad umbrohuseemned. Ka männi ja kuuse okkad risustavad killustikuga kaetud platsi aastaga. Ometi minnakse ikka ja jälle seda teed välistades taimed.

Hoopis muretum ja mõistlikum on suurte okaspuude all kasutada sobivaid pinnakattetaimi. Seda enam, et näiteks ehitus- ja täitematerjal Fibo kalmistule üldse ei sobi. Tegelikult ei sobi ka killustik ja merekivid, mis mõjuvad võõrkehana ja uskuge, on väga hooldusmahukad.

Taimedega kalmu kattes vajab plats hoolt 1 kord aastas. Umbes 2-3 aastaga on pinnakattetaimed ala katnud. Sel ajal tuleb seemnest tärganud umbrohi tingimata juurtega kätte saada. Väikese umbrohu korral pole see üldse keeruline. Killustiku puhul on 1-2 esimest aastat hooletu, aga kui üldse hooldamas ei käi, siis 3-4-dal tuleb plats uuesti teha, sh kasutatud graniit vms materjal kalmistult minema vedada, sest see ei komposteeru.

Kui valid taime, mille õisi ei pea ära lõikama, siis piisab kui käid kalmul 1 kord aastas puulehtede riisumise aegu või tellid teenuse.

Umbrohuvaba garantii taimedega kalmu kattes on võimalik anda ainult siis, kui pinnase enne haljastamist umbrohupuhtaks teed, vaata siit, kuidas.

Pink haual

„Lähedase puhkepaik ei ole bussipeatus“ või prügimägi, ütles kord mu õpetaja Reet Palusalu.

Seda aastaid endas kandes mõistsin, et tal on tuline õigus. Tihti arvatakse, et pink ja reha selle all on samaoluline kui hauakivi. Ei ole. Pink on oluline kui seda vajatakse. Pink kannab edasi traditsioone kui me ise traditsiooniliselt toimetame.

 

 

Hauaplats on koht, kus suheldakse esivanematega, kus istutakse, mõtiskletakse. Kalmistupäeval saadakse omastega kokku, juteldakse, võetakse ühiselt einet. Iidsed ohverdamiskombed elavad sel moel edasi.

Algselt on matusesöömingut peetud surnu “uues” kodus, haual. Ajapikku kujunes sellest surnu mälestussöömaaeg kusagil mujal, näiteks kodus. 1428. aastal kaevatakse kirikupäeval Riias, et eestlased peavad tihti kirikuis ja kalmistuil söömapidusid surnuile (Loorits 1990: 73). Ülima tõenäosusega oli tegemist vanade liivimaalaste ehk lõunaeestlastega. (Kõivupuu” Rituaalsed toidukorrad ajaloolise Võrumaa matusekombestikus)

Marju Kõivupuu: “Õigeusklikel on kirikupühadel koos suguvõsaga rituaalne kalmul söömine kalmistukultuuri lahutamatu osa, sellepärast on ka pink ja lauake nende hauplatsi kujundamisel tähtis. Kalmistu on olnud nii noorte kohtamis- kui kohtumispaigaks. Samuti on põlispuude rüppe peitunud rahulad pakkunud võimalusi igavikulisteks mõtisklusteks.”

Mulle meeldis kalmistul väikese lapsena istuda. Kui ema hauale kaasa pidin minema, siis ma enamasti istusin seal, kõlgutasin jalgu, mõtisklesin ja esitasin küsimusi. Panin tähele, et ükski vanem inimene, kellega kaasas käisin, ei istunud. Töö tehti ära, süüdati küünlad, seisatati hetkeks ja mindi järgmiste haudade või koduste toimetuste juurde tagasi. Pingile pandi vaid kott.

Mujal maailmas ei näe haual pinke. Moodne kalmistukultuur näeb ette, et kalmistu on park või dekoratiivne lillepeenar, kuid see toob kaasa kohalikest traditsioonidest võõrandumise.

pink haual

Lihtne ja tagasihoidlik pink Rahumäe kalmistul ning huvitav muruvaibake pingi ees

 

Kalm ei ole prügimägi.

Kui pink on, siis olgu korras ja kasutatav. Pink ei tohi silma riivata. Pink peab olema maitsekas ja proportsionaalselt kooskõlas hauaplatsi suurusega.

Väikesele kalmule ei sobi suur pink. Samuti ei sobi hauale silmatorkav pink. Kui seda tagada ei suuda ja pinki nagunii ei kasuta, siis pigem loobuda.