Hingedepäev
Uno Sikemäe
Puud vaikusesse tardunud on talveks,
nad varjudega puudutavad maad.
Ma sõbra kalmu juures peatun palveks
kui taevavõlvil tähed säravad.
Siis küünlatulukesi aknalaual
ka kodusoojus helendama lööb,
õrn tähesära armastuse haual
kui hingevalgus helgib läbi öö.
Sel ööl sa kuuled tulijate sammu
ja märkad puude varjus ootajaid.
Taas kordub see mis ununenud ammu,
näed silmi teelt su poole vaatavaid.
Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks,
sel ööl ei seata riivi koduust.
Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks,
sel ööl käib ringi palju igatsust.
Saan oma leinavalust teada anda
kui lilleõit su kalmu peale säen.
Võin oma palveid veelkord üle anda,
on hingedele selleks jäetud päev.
Pühakutepäeva õhtu Poola surnuaias. Eestlased on küünalde süütamisega tunduvalt tagasihoidlikumad, aga hingematvalt ilus on kalmistul siiski.
“Hingedeajal peaksid olema vaiksed ja udused ilmad. Kui hingedeajal on tuuline, on hinged rahulolematud”, kirjutab Maavalla Koda.
“Selleks, et puud suudaksid uuesti ellu ärgata, peavad nad pimedusest läbi minema ja külma käes näpistada saama, jutustab Mikk Sarv ja lisab, et Hingedepäev, aga ka mardi- ja kadripäev on aeg, mil tuleb hakata uskuma kevadesse. “Tuleb mõttes käia läbi elumerest ja leida ilusad eredad unistused ning lootused”.
Kaunist hingedepäeva ja -õhtut-ööd!